Liikluspsühholoogia

23 jaanuar 2008

liikluskonv-015.jpg

Liiklusohutuse konverentsi 2008. a. avasõnavõtus märkis peaminister majandusminister, et teema on oluline jne. Mida vaevalt oli vaja eraldi rõhutada – kõik, kes liiklusteemaga vähegi kokku on puutunud (planeerimise, ehituse jne valdkonnast) teab väga hästi seda rahvusvahelist häbiplekki, mida endast kujutab baltimaade sh ka Eesti liiklusohutus. Sellessinases riigis on tõenäosus sattuda raskesse (inimvigastuse v surmaga lõppevasse) liiklusõnnetusse pea kaks korda suurem kui nn vanades EL-du riikides. Ja sellel on omad põhjused. Kui rääkida aga tööst põhjustega, siis pole midagi ilmekamat, kui Maanteameti asedirektori Harri Kuuse kokkuvõte, et alates 2002. aastast pole riikliku tasemel ühtegi liiklusabinõud olukorra parandamiseks kasutusele võetud. Seda olukorda võiks pisutki mõjutada uus valitsuse poolt vastu võetud Riiklik Liiklusohutuse Kava, mis võimaldab tuua sisse vajalike meetmeid.

Kui jätta kõrvale (võrdlemisi troostitu) ülevaade olukorrast, siis ülejäänud ettekanded keskendusid liikluspsühholoogiliste meetmete tutvustamisele, nii EL-du, Saksamaa kui ka laiemal tasemel. Võtaks selle jutu kokku järgneva loogilise loendiga:

  1. liiklejate puhul tuleb eristada SOBIVUST ja SUUTLIKKUST, viimast tuleb liiklejal (kui vaja siis korduvalt) tõestada;
  2. rasked rikkumised tähendavad koheselt (va. järgmises punktis toodud erandid) SUUTLIKKUSE kahtluse alla seadmist (põhjus: näiteks 60% promilliga sõitjatest teeb seda peale tabamist uuesti);
  3. taastamiseks tuleb rikkujal läbida spetsiaalne teraapia (ca 300-500 EUR), mida viivad läbi liikluspsühholoogid ja mille eesmärk on vähendada võimalusi järgmisteks rikkumisteks; erandiks on alkoholi- (või uimasti-) sõltlased, kes kõigepealt saadetakse võõrutusravile ja alles siis “liiklusravile”;
  4. teraapiale järgneb hilisem edusammude hindamine;
  5. Sakslaste kogemus ütleb, et nende meetmetega on võimalik vähendada taasrikkumisi ca poole võrra.
Advertisements